Infotehnoloogia pidev areng mõjutab märgatavalt ka teisi valdkondi, näiteks igapäevasuhtlus, mängimist, teabevahetust. Nüüdisaja mõistes on aga omaette tähelepanuväärne, kuidas ajaga muutus nn traditsiooniline meedia. Senised väljaanded on laiendanud oma tegevusi teistesse platvormidesse ja formaatidesse, senised paberväljaanded on järjest vähem populaarsed võrgulahenduste kõrval. Nii mõnigi väljaanne on lõpetanud paberil ilmumise, üks hiljutisemaid näiteid siinkohal on Eesti Päevaleht, mis kolis täielikult internetti kahe aasta eest, kuid mis juba tänavu suleti lõplikult.
Järgnevalt tutvustan kahte traditsioonilise meedia väljaannet, mis ilmuvad paralleelselt mitmel kanalil: kui ühte väljaannet võib minu hinnangul pidada n-ö eksperdiks uue meedia väljundite mitmekesises kasutamises, siis teine toimib tõhusamalt pigem oma põhikanalil.
Postituse pildid: Delfi, Vikerraadio
1. Uue meedia "ekspert"
Kuigi selle kategooria all võiks tuua mitmeid näiteid, siis minu arvates üks eeskujulikemaid näiteid uue meedia oskuslikus kasutuses on
Delfi. Delfi on veebipõhise uudisteportaalina tegutsenud juba pikka aega ning viimaste aastate jooksul on mitmekesistunud nii sisulisel tasandil kui ka formaadipõhiselt. Uudistevoos ilmuvad teiste väljaannete, näiteks Eesti Ekspressi ja Ärilehe, lood, tänu millele on portaal temaatiliselt kirju. Delfit saab jälgida veebilehitsejast aga ka mobiilirakendusest. Valdav osa artikleid on maksumüüri taga, kuid kuna Delfi tegutseb mitmel sotsiaalmeediakanalil (näiteks TikTok ja Instagram), siis saab sealsetest postitustest kätte portaalis ilmunud lugude "parimad palad".
Delfi puhul torkab silma ka see, et nad ei tooda sisu vaid tekstilisel, aga ka audiovisuaalsel kujul. Selline formaadiline mitmekesisus kõnetab laia lugejas- ja jälgijaskonda, kuna mõni eelistab tarbida meediat kirjaliku artiklina, teine jälle lühivideona. Eri väljundeid jälgides tundub, et Delfi kanaleid haldavad eri vanuses reporterid, kes oskavad ära kasutada vastava kanali eripärasid, et kõnetada sealset publikut. Viimaks tooksin esile ka Delfi kahepoolsuse, mis on kindlasti aidanud palju kaasa portaali populaarsusele. Delfi lugejad on väga kaasatud, näiteks saavad nad jätta ajakirjanikele "vihjeid" ja esitada küsimusi, mille põhjal võib valmida mõni uudislugu. Omamoodi "kurikuulus" on ka Delfi kommentaarium, millest omal ajal valmis ka ühekordne etendus, mida sain tollal käia kuulamas.
2. Uue meedia "võhik"
Kehvema uue meedia kasutaja nimetamine on keerulisem, kuna sellised väljaanded on reeglina väga spetsiifilised ja mõeldud kitsamale publikule. Siiski nimetaksin ühe "võhikuna" siinkohal
Vikerraadio, mille sihtgrupp on kindlasti laiem kui Klassika- või Pereraadiol. Vikerraadiot saab kuulata nii autoga sõites kui veebilehitsejas, lisaks ilmuvad saadete põhjal postitused üldlevinud sotsiaalmeediakanalites, näiteks Facebookis ja Instagramis. Kuna Vikerraadio kuulub ERRi alla, siis avaldatakse valitud saadete põhjal lugusid ka ERRi enda veebiportaalis. Pealtnäha tegutseb Vikerraadio justkui mitmel rindel ja mitmes formaadis, kuid kõrvalpilguga jääb mulje, et peamine saatetegijate fookus läheb ikka põhikanali haldamisele.
Minu meelest põhimureks on see, et Vikerraadio toimib kõige paremini raadio kujul, sest see pole eriti tõhusalt arvestanud teiste kanalite, eriti aga sotsiaalmeedia eripäradega. Näiteks Instagrami postitustest ei tundu, et need oleksid kohandatud Instagrami platvormi järgi - pigem postitatakse sinna napisisuline saate järelkaja, mis ei püüa kuidagi tähelepanu. Sotsiaalmeediat kasutatakse justkui kohustusest, sest seda teevad ka teised väljaanded. Formaadilt ilmuvad lood kas audio või tekstina, videosid ilmub märgatavalt vähem. Siinkohal võikski Vikerraadio võtta eeskuju teistest raadiojaamadest, sest sisulises mõttes on see väga mitmekesine ja uute väljundite katsetamisel võiks levida veelgi laiema kuulajaskonnani.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar