Raamatuarvustus: "Algospeak"

Siinse blogi kõige viimase postitusena sooviksin jagada üht hiljutist lugemiselamust. Nimelt otsustasin kursuse tarbeks võtta ette raamatu, mis ilmus ühe TikToki sisulooja (Adam Aleksic ehk Etymology Nerd) sulest eelmisel aastal. Raamatu pealkiri on "Algospeak: How Social Media is Transforming the Future of Language" ja nagu nimigi viitab, käsitleb see seda, kuidas algoritmid ja sotsiaalmeedia mõjutavad keelt. Valisin selle raamatu kahel põhjusel. Esiteks see haakub mõnevõrra aine 5. nädala teemaga (võrgusuhtlus), teiseks, see teema tundus mulle huvitav, kuna olen isegi varem märganud, et sotsiaalmeedias kasutatakse teistsugust slängi.

Postituse pilt: Penguin Random House

1. Lühidalt raamatu sisust

Raamat räägib sellest, kuidas internet ja eriti algoritmipõhised platvormid mõjutavad meie keelt. Netikeel ei teki lihtsalt niisama kasutajate omavahelises suhtluses, vaid seda kujundavad tugevalt ka platvormide reeglid, range modereerimine ja soovitussüsteemid. Ühe ereda näitena toob Aleksic sõna unalive, mis on tekkinud osalt platvormide tsensuuri või sisupiirangute tõttu. Sellised väljendid näitavad, kuidas inimesed kohandavad oma keelt vastavalt sellele, mis sobituvad algoritmidega ega jää mõne keskkonna reeglite tõttu nähtamatuks.

Raamat ei piirdu ainult üksikute uute sõnade seletamisega, vaid arutleb ka selle üle, kuidas internet kujundab keelt. Teiste teemadena saab siit lugeda meemidest, nišikogukondadest, TikToki kõneviisidest, suunamudijate hääldusest ja sellest, kuidas lühivideoplatvormid õpetavad inimesi rääkima kiiremini, löövamalt ja äratuntavamalt. Seda kõike siis (peamiselt) ingliskeelse veebikeskkonna näitel. Minu meelest üks huvitavamaid mõtteid, mida raamat kaasa annab on see, et algoritmid ei jälgi ainult seda, mis meile meeldib, vaid need on hakanud ka ise kujundama meie eelistusi, identiteeti ja suhtlusviisi.

2. Raamatu positiivsed ja negatiivsed küljed

Mulle tundus raamatu tugevam külg see, et Aleksic oskab väga hästi nimetada nähtusi, mida paljud meist iga päev internetis näevad, aga millele ei pruugi me ise leida selget sõnastust või selgitust. Näiteks jäi kõlama mõte, et algoritmid soosivad lihtsustatud ja äärmuslikumaid versioone inimestest, subkultuuridest või naljadest. See omakorda aitab päris hästi mõista, miks veebis tekivad nii kiiresti korduvad stiilid ja mikronišid. Raamat on kirjutatud hoogsalt, lõbusalt ja lihtsalt ning seda on mugav lugeda ka neil, kes muidu pole harjunud inglise keeles lugema. Pelgasin alguses, et raamat puudutab ainult keeleteemasid, kuid tegelikult käsitleb see võrdlemisi palju ka digikultuuri.

Raamatul on ka mitu nõrkust. Ühe murekohana tooksin välja selle, et Aleksic toetub üsna palju enda kogemusele sisuloojana. Kuna ta on ka ise tuntud sisulooja, siis arusaadavalt on tal selle maailma kohta palju isiklikke tähelepanekuid. Samas see mõnikord muutub häirivaks, kui autor kipub mõnes kohas liiga palju kirjeldama enda suunamudija karjääri ehk raamat on natuke isegi autobiograafiline. Mõned osad, kus ta räägib oma videotest, jälgijatest jne, võivad tunduda vähem raamatu põhiteemaga seotud. Teiseks häiris mind natuke, et raamat on tugevalt kaldu ingliskeelse sotsiaalmeedia suunas. Kui palju mõjutavad algoritmid mõjutavad teisi keeli, sealt eriti ei selgu, kuigi Aleksic toob üksikuid näiteid ka teistest keeltest.

Lõpetuseks leian, et raamat sobib hästi öökapilugemiseks ja võibolla eriti neile, kes muidu ei kasuta TikTokki ja soovivad teada, mis seal täpsemalt toimub. Teema ise on hästi huvitav ning lugedes sain ka palju mõelda selle üle, kuidas tehnoloogia ei mõjuta ainult seda, mida me tarbime, vaid ka seda, kuidas me räägime, teeme nalja, esitleme end ja tajume ümbritsevat maailma. Huvitav oleks tulevikus näha, kas ja kui palju esineb seda algospeak'i ka eesti keeles.

Eetika ja IT (15.05-22.05)

Kursuse viimase nädala teemaks on IT ja eetika ristumiskohad. Postitus mõtisklen, kas minu meelest saab mingi tehnoloogia olla olemuselt eetiline või ebaeetiline. Üldjoontes olen seisukohal, et sellise erisuse tegemine on keeruline ja ei saa kindlalt väta, et a priori oleks (või poleks) tehnoloogia tingimata eetiline või ebaeetiline.

Postituse pilt: Pexels

Eetilisus versus ebaeetilisus

Küsimus sellest, kas mingi tehnoloogia saab olla iseenesest eetiline või ebaeetiline, on muutunud eriti aktuaalseks käsikäes infoühiskonna kujunemisega. Mida enam mõjutavad digilahendused inimeste igapäevaelu, suhtlemist ja otsuseid, seda sagedamini kerkib esile ka küsimus nende moraalsest olemusest. Minu hinnangul ei saa tehnoloogiat enamasti pidada juba ette heaks või halvaks, sest selle tähendus sõltub korraga nii kasutusviisist, eesmärgist kui ka mõjust.

Heaks näiteks sobivad internet ja sotsiaalmeedia, mida võib vaadelda korraga nii kasulike kui problemaatilistena. Ühelt poolt on need avanud inimestele uusi võimalusi suhtlemiseks, õppimiseks ja koostööks, teisalt aga toonud kaasa valeinfo leviku, sõltuvuskäitumise ning privaatsusega seotud probleemid. Seetõttu ei näi veenev käsitlus, mille järgi tehnoloogia ise oleks üheselt eetiline või ebaeetiline, sest sama vahend võib eri olukordades anda väga erineva tulemuse. Omamoodi määravaks teguriks on minu meelest siinkohal ka aeg, sest ajapikku igas tehnoloogias, mis võis algselt olla loodud kasutooval või heatahtlikul eesmärgil, kerkivad esile problemaatilised tahud.

Samas ei tähenda see, et tehnoloogia oleks täielikult neutraalne. Juba tehnoloogiliste lahenduste loomisel tehakse valikuid, mis mõjutavad seda, kuidas neid hiljem kasutatakse. Kui mõni süsteem on üles ehitatud viisil, mis soosib liigset andmekogumist, tähelepanu ärakasutamist või kasutajate käitumise suunamist (eriti tuluteenimise eesmärgil), siis peitub eetiline probleem osaliselt juba selle disainis. Nii võib öelda, et kuigi tehnoloogia ei ole tingimata sünnipäraselt halb, võivad selle ülesehitus ja eesmärgid muuta selle moraalselt küsitavaks. 

Kuigi tehnoloogia ei ole a priori ei eetiline ega ebaeetiline, siis samaaegselt ei saa ka öelda, et see on täiesti väärtusvabak. Iga tehnoloogiline lahendus peegeldab mingil määral oma loojate valikuid, huve ja arusaamu sellest, mis on (neile) oluline. Seetõttu tuleks tehnoloogiat hinnata mitte ainult selle tehniliste omaduste, vaid ka ühiskondliku mõju põhjal. Just sellest sõltub, kas mingist uuendusest saab inimeste jaoks toetav vahend või hoopis uus probleemiallikas, või selle mõju muutub ajas.

Andmeturveː tehnoloogia, koolitus ja reeglid (08.05-15.05)

Selle nädala keskseks teemaks on andmeturve ning selle erinevad tahud. Toetudes Kevin Mitnicki valemile, kirjeldan lähemalt üht IT-turvariski ning selle võimalikke maandamisvõimalusi. Mitnicki järgi tugineb andmeturve kolmele omavahel seotud komponendile: tehnoloogiale, koolitusele ja reeglitele. Otsustasin postituses keskenduda just andmepüügile, kuna antud probleemiga on ilmselt kokku puutunud meist igaüks.

Postituse pilt: Pexels

Mis on pahavara ning kuidas seda maandada?

Mida mugavamaks muutub digimaailm, seda suuremaks kasvavad keskkonnas varitsevad ohud. Üheks selliseks ohuks on andmepüük ehk inglise keeles phishing, mis on tänapäeval üks levinumaid IT-turvariske. Mingis mõttes sarnaneb andmepüük oma kahjuliku mõju tõttu pahavarale. Ent samas võiks väita, et andmepüük on isegi ligipääsetavama, ja seekaudu ohtlikum, sest pahavara tuleb ikkagi tarkvara näol alla laadida. Esmapilgul võib jääda mulje, et andmepüügi puhul on tegu pelgalt petukirjade või kahtlaste linkidega, siis tegelikult on see palju laiem probleem, sest see kasutab ära nii tehnoloogilisi nõrkusi kui ka inimeste tähelepanematust. Seda tõendab kasvõi asjaolu, et järjest rohkem kuuleme uudistes lugusid sellest, kuidas jälle keegi kaotas tuhandeid eurosid petukirjade tõttu. Eriti ohustatuks võib pidada vanemat põlvkonda, kelle seas leidub mitmeid piiratud digikirjaoskusega inimesi.

Tehnoloogia vaatenurgast on andmepüügi vastu võimalik kasutada mitmesuguseid kaitsemeetmeid. Nende hulka kuuluvad näiteks e-posti filtrid, pahavaratõrje, linkide ja manuste kontroll ning mitmefaktoriline autentimine. Viimane on eriti oluline, sest isegi juhul, kui kasutaja parool satub vale inimese kätte, ei pruugi sellest veel piisata süsteemi sisenemiseks. Tehnilised lahendused ei kõrvalda küll ohtu täielikult, kuid aitavad ründeid varakult takistada ja nende mõju vähendada.

Samas ei piisa ainult tehnoloogiast. Andmepüük toimib sageli just seetõttu, et inimene ei tunne ohtu ära või ei tea, kuidas kahtlases olukorras käituda. Seetõttu on oluline kasutajate harimine: tuleb õpetada märkama petukirjade tüüpilisi tunnuseid, suhtuma ettevaatlikult linkidesse ja manustesse ning mõistma, miks paroole või muid tundlikke andmeid ei tohi kergekäeliselt jagada. Seda infot tuleb aga meelde tuletada regulaarselt. Lisaks tehnoloogiale ja koolitusele vajab andmepüügi ennetamine ka selgeid reegleid, mis määravad, kuidas organisatsioonis tundlikke tegevusi tehakse ja mida teha siis, kui kahtlane olukord on juba tekkinud. Nii saabki öelda, et andmepüügi vastu aitab kõige paremini mitte üksik lahendus, vaid teadlik, informeeritud ning terviklik turvakultuur.

Teistmoodi IT (30.04-08.05)

Uues blogipostituses kehastun IT-tugilahenduste valdkonna otsustajaks Eestis. Jagan mõtteid sellest, missugune võiks olla valdkonna korralduslik pool, eriti arvestades, et tugilahendusi võib ühtaegu vaadelda tavaliste tehnoloogiliste arendustena, kuid samas ka erivajadustega inimeste jaoks oluliste abivahenditena. Samuti mõtisklen ka tugilahenduste rahastuse üle.

Postituse pildid: Unsplash

1. IT-tugilahenduste rakendamise korraldus

Samal ajal, kui Eesti liigub järjest enam digiriigi ja e-teenuste keskse ühiskonna suunas, muutub üha olulisemaks küsimus, kuidas tagada kõigile inimestele võrdne ligipääs tehnoloogiale. IT-tugilahendused ei puuduta pelgalt erivajadustega inimeste igapäevaelu, vaid laiemalt ka seda, kuidas inimene saab õppida, töötada ning osaleda ühiskonnaelus. Seetõttu ei saa neid vaadata üksnes erivahenditena, vaid osana nüüdisaegsest digitaristust.

Kui mõelda sellele, kuidas sedalaadi tehnoloogiat Eestis võiks üldse korraldada, siis minu hinnangul ei peaks seda käsitlema ainult ühe valdkonna küsimusena. Ühelt poolt on tegemist abivahenditega (nagu nt punktkirjamonitorid, eriklaviatuurid või pilguga juhitavad seadmed), mis vastavad konkreetse inimese vajadusele. Teiselt poolt on sama oluline, et tavalised veebikeskkonnad, töövahendid ja riigiportaalid oleksid juba algusest peale ligipääsetavad. Nii ei peaks inimene kohanema halvasti loodud süsteemiga, vaid süsteem oleks loodud selliselt, et see arvestaks võimalikult paljude kasutajate vajadustega. Selline lähenemine soodustab muuseas lahenduse kiiret kasutuselevõttu.

2. IT-tugilahenduste rahastus

Rahastamise vaates eeldab selline lähenemine mitmetasandilist lahendust. Esmalt peaks riik tagama, et avaliku raha eest loodud või soetatud tehnoloogia vastaks ligipääsetavuse põhimõtetele. Siis aga peaks tagama eraldi toetuse ka neile, kelle jaoks tavapärasest tehnoloogiast jääb vajaka ning vaja on kallimaid ja spetsiifilisemaid tugilahendusi. Sealjuures ei tohiks kogu rahaline koormus jääda inimese enda kanda, sest sel juhul sõltuks ligipääs haridusele ja tööelule liialt inimese majanduslikust olukorrast. Erivajadus pole aga inimese valik.

Teiste riikide kogemus näitab, et kõige paremini toimib süsteem siis, kui vastutus on jagatud ning inimene ei jää erinevate asutuste vahele. Näiteks on mõnes riigis tööks vajalike tugilahenduste jaoks töötatud välja omaette toetusmeetmed, samuti seotakse neid rohkem tervishoiu- või sotsiaalteenustega. Eesti puhul tundub mõistliku lahendusena variant, kus IT-tugilahendusi nähakse ühtaegu nii abivahendi kui ka ühiskondliku investeeringuna. Kõige selle juures ei tohiks aga unustada, et tugilahenduste rakendamine ei ole ainult kulu, vaid võimalus suurendada inimeste iseseisvust, osalust ja võrdseid võimalusi tänapäevases digiühiskonnas.

Inimese ja arvuti suhtlus, ergonoomika ja kasutatavus (24.04-30.04)

Nii, nagu tehnoloogia areng muutis arvutid ajapikku kitsast spetsialistide töövahendist igapäevaseks abivahendiks, nii tõusis üha olulisemaks ka küsimus, kuivõrd mugav ja arusaadav on inimesele eri veebikeskkondade kasutatavus. Veebikasutatavus ei tähenda üksnes seda, et leht näeb hea välja, vaid ka seda, kui kiiresti saab kasutaja aru, kuidas süsteem toimib, kuivõrd hõlpsasti ta leiab vajaliku info ning kui sujuvalt ta oma tegevused tehtud saab. Seetõttu on kasutatavus tihedalt seotud nii tehnilise toimivuse kui ka üldise kasutuskogemusega. Uue nädala postituses toongi kaks näidet - ühe positiivse ning ühe negatiivse - kasutatavusest veebis.

Postituse pildid: Pexels

1. Positiivne kasutatavuse näide

Heaks näiteks kasutatavusest veebis võib pidada hästi üles ehitatud veebipoodi. Kui avalehel on selged kategooriad, otsing töötab loogiliselt, filtrid aitavad valikut kitsendada ning ostukorv on igal hetkel nähtav, muutub ostuprotsess kasutaja jaoks arusaadavaks ja lihtsaks. Selline lahendus toetab hästi Jakob Nielseni kirjeldatud õpitavuse ja tõhususe põhimõtteid, sest ka esmakordne külastaja saab üsna kiiresti aru, kuidas soovitud tooteni jõuda. Lisaks tänu selgele ülesehitusele mõjub veebileht usaldusväärsuselt ja muudab kasutuskogemuse meeldivamaks.

Olulist rolli mängib samuti ka veakindlus. Kui kasutaja jätab mõne kohustusliku välja täitmata või teeb valiku, mis ei sobi, aitab selge ja konkreetne veateade selle puudujäägi kiiresti parandada. Samuti toetab head kasutatavust see, kui süsteem ei kaota vea korral ostukorvi sisu ära ning kasutaja ei pea kogu tegevust otsast peale alustama. Niisugused lahendused võivad tunduda justkui väikeste detailidena, kuid just need mõjutavad suuresti seda, kas veebikeskkond mõjub kasutajale ligipääsetavana või tekitab temas kasutatavust puudutavate puudujääkide tõttu frustratsiooni.

2. Negatiivne kasutatavuse näide

Negatiivse näitena võib seevastu tuua halvasti üles ehitatud veebilehe. Kehval veebilehel on näiteks oluline info on peidetud keerulise menüüstruktuuri taha, tekst on liiga väike ja raskesti loetav, lingid ei eristu piisavalt selgelt. Sellises keskkonnas ei pruugi kasutaja mõista, kust vajalikku teenust või infot otsida, ning isegi lihtne tegevus muutub aeganõudvaks. Kui sellele lisanduvad veel segased veateated, kehv mobiilivaade või halb värvikontrast, siis leht ei arvesta Nielseni komponentidest korraga nii tõhususe, rahulolu kui ka õpitavusega. Suurest frustratsioonist on inimene niisiis sunnitud veebilehelt lahkuma. See näitab hästi, et veebikasutatavus ei ole pelgalt kujundusküsimus, vaid mõjutab otseselt seda, kas kasutaja jõuab soovitud eesmärgini või mitte.

Filmiarvustus: "Ex Machina"

Vabalt valitud teemadest arutlen sel korral ühe filmi üle. Mõned päevad tagasi sattusin vaatama 2014. aastal ilmunud filmi "Ex Machina". Olin tegelikult näinud seda filmi kunagi ammu kinos, kui see alles välja tuli, kuid selle sisu oli vaid hägusalt meeles. Seekord jälgisin filmi tegevustikku uue pilguga ning sain mõtiskleda laiemalt seal käsitletud teemade üle.

Postituse pilt: The Guardian

1. Lühidalt "Ex Machina" sisust

"Ex Machina" filmi keskmes on noor programmeerija Caleb Smith, kel avaneb võimalus minna nädalaks tema ülemuse Nathan Batemani eraldatud majja, et osaleda seal ühes eksperimendis. Seal peab Caleb suhtlema ühe humanoidse robotiga, kelle nimi on Ava, ning seejuures hindama, kas tehisaru suudab päriselt mõjuda inimesena. Juba algusest peale on selge, et tegemist ei ole ainult tehnoloogilise katsega, vaid looga, kus tähtsale kohale tõusevad ka eetika, võim ja kontroll.

Filmi jooksul muutub Caleb ja Ava suhtlus järjest isiklikumaks ning tekib küsimus, kas Ava on lihtsalt hästi loodud programm või midagi enamat. Caleb hakkabki uskuma, et Ava on teadlik ja väärib seetõttu vabadust. Ava omakorda manipuleerib olukorda nii, et Caleb aitab tal põgeneda. Samal ajal joonistub Nathanist välja üsna ebamugav ja manipuleeriv tegelane, kelle suhtumine enda loodud robotitesse on pigem häiriv kui imetlusväärne. Lõpuks pöörab Ava olukorra enda kasuks: ta pääseb majast välja, kuid jätab nii Nathani kui ka Calebi maha. Sellega avaneb tal võimalus näha tegelikku maailma, mis seni nelja seina vahel elades jäi tal nägemata. Filmi tugevus seisneb minu meelest selles, et pinget ei looda suurte märulistseenide või efektidega, vaid vaikse õhkkonna, dialoogide ja pidevalt areneva tegevustikuga. See muudab loo aeglaseks, aga samas üsna mõjuvaks.

2. Kas humanoidsed robotid on meie tulevik?

Kui mõelda filmi sisule laiemalt, siis "Ex Machina" haakub päris hästi tänapäevase tehisaru arenguga. Viimastel aastatel on näha, kuidas AI muutub järjest realistlikumaks ja suudab juba üsna usutavalt matkida inimlikku suhtlust. Filmis kujutatud tasemeni ei ole tegelikkuses veel jõutud, kuid suund ise ei tundu enam täiesti ulmeline. Just see teebki filmi huvitavaks - see ei mõju ainult fantaasiana, vaid pigem ettevaatliku hoiatusena selle kohta, kuhu tehnoloogia võib liikuda. Mingis mõttes mõte humanoidsete robotite tulekust on hirmutav, kuid samas film pole minu meelest täiesti realistlik. Nii arenenud humanoidse roboti loomine oleks päriselus äärmiselt keeruline, kallis ja tehniliselt väga nõudlik (samas ei saa täielikult välistada, et taolised robotid jäävad loomata, lihtsalt see juhtub ilmselt väga kauges tulevikus). Küll aga hetkel tundub realistlikum filmi mõte sellest, et tehisintellekti arendamisel ei ole kõige keerulisemad küsimused alati seotud ainult tehnoloogiaga, vaid ka sellega, kes seda juhib ja milleks seda kasutatakse. Suletud keskkonnas väga võimsa AI loomine tekitab paratamatult küsimusi vastutuse ja läbipaistvuse kohta.

Filmi lõpus jääbki õhku küsimus, kas Ava oli teadlik olend või lihtsalt väga osavalt toimiv süsteem. Filmi fookuses pole pelgalt ühe roboti elukäik, vaid ka laiemalt küsimus, kuidas inimesed tehnoloogiat loovad, kasutavad ja kontrollida püüavad. Tehisintellekti areng ei ole seega ainult tehniline teema, vaid puudutab ka vastutust, eetikat ja inimeste endi otsuseid. Üldjoontes leian, et film oli täitsa huvitav ja soovitan seda vaadata ka neil, keda ehk muidu ulmežanr nii väga ei köida.

OpenAI sulgeb AI-videogeneraatori Sora

Eelviimases vabateemalises postituses jagan järjekordset uudist, mida lugesin portaalis Geenius. Uudises räägiti sellest, et OpenAI otsustas lõpetada AI-videogeneraatori Sora arendamise. Tutvustan seega veidi lähemalt, millest sündis selline otsus.

Postituse pilt: Pexels

Sora sulgemine ja Disney koostöö lõpp

Sora näol oli tegemist tehisaru-põhise videote genereerimise rakendusega. Mõned suisa ennustasid, et rakendus kannab endas tehisaru järgmise suure läbimurde rolli. Nüüd on aga näha, et sellest üksi ei piisa, et toode päriselt püsima jääks. Sora eksisteeris tegelikult üsna lühikest aega - rakendus avalikustati alles 2024. aasta lõpus. Põhjuseid, miks Sora arendamisest lõpuks loobuti, oli mitmeid. Esiteks tuli välja, et OpenAI soovis suunata oma fookuse teistesse valdkondadesse, nt robootikasse, sest ettevõtte soovis keskenduda rohkem päriseluliste probleemide lahendamisele. Teine suurem probleem oli seotud Sora enda arendusega. Nimelt oli sellel väga suur arvutusvõimsuse vajadus, mis tegi selle arendamise ja ülalpidamise kulukaks. Ka tundub, et OpenAI'l endal polnud suurt usku sellesse tootesse, sest Sora tulevik oli juba varem küsimärgi all. Viimase põhjusena took esile ka Gemini-poolse kasvava konkurentsi, mis võis suunata OpenAI'd seadma ümber oma prioriteedid. Mistahes mahukama tehisarulahenduse tööshoidmine ja arendamine nõuab palju rohkemat kui ainult head ideed või tugevat turundust. Kui tehniline pool läheb liiga kulukaks, siis peab ettevõte varem või hiljem otsustama, kas seda suunda on mõtet edasi vedada. Just sellepärast tundub mulle, et Sora sulgemine ei räägi ainult ühest konkreetsest tootest, vaid laiemalt sellest, kui keeruline on tehisaru puhul muuta efektne lahendus päriselt toimivaks äriks.

Uudisest jäi silma ka Disneyga seotud osa. Mõned kuud tagasi tegid OpenAI ja Disney kokkuleppe, et Disney investeerib firma tegevustesse ning Sorast pidi saama kahe ettevõtte koostööpunkt. Ühelt poolt lubas Disney kasutada brändi tegelasi Sora arenduses ning teisalt sai OpenAI loa näidata Sora genereeritud videosid Disney+ platvormil. Veel üsna hiljuti paistis see koostöö märgina, et tehisaru ja suur meediatööstus liiguvad järjest lähemale ning mõlemad pooled näevad selles selget kasu. Nüüd jäi see plaan siiski kõrvale. Mingis mõttes olen seda meelt, et selline koostöö oleks kasutajate, eriti Disney omade vaatest olnud pigem negatiivne. Disney tooted põhinevad ikkagi loovtööl ja tehisaru kaasamine pärsiks Disney atraktiivsust. 

Kokkuvõttes tundub, et Sora sulgemise otsusega annab OpenAI märku soovist keskenduda rohkem lahendustele, mille kasutegur on otsesem ja millel võib olla ettevõtte jaoks selgem tulevik. Rakenduse sulgemine ei tähenda minu meelest tingimata seda, et AI-video teema oleks nüüd läbi. Pigem on küsimus ajastuses ning vähemalt praeguses etapis otsitakse valdkonnas realistlikumaid ja jätkusuutlikumaid suundi.