Info- ja võrguühiskond (27.02-06.03)

Tehnoloogia arenguga on märkimisväärselt muutunud ka ühiskond, seda mh nii poliitilisest, majanduslikust kui ka käitumuslikust vaatest. Rahvusvaheliste konfliktide keskmes peetakse infosõdu, omaette relvaks on muutunud võrgukeskne propaganda. Töötegemine ei järgi enam traditsioonilist 9-tunnise tööpäeva malli, vaid üha rohkem iseloomustab töömaastikku paindlikkus ning hübriidsus (st tööd tehakse nii füüsilises kui virtuaalses ruumis, töötajate võrk võib teinekord olla rahvusvaheline). Viimastel aastatel on kujunenud omaette teemaks andmekaitse, sest võrguruumi jäetud isiklikud andmed käituvad justkui valuutana. Käitumuslikust vaatest jagunevad inimesed kahte leeri - on neid, kes teadlikult püüavad kaitsta oma andmeid, ja on neid, kelle jaoks andmete privaatsus on vähetähtis.

Sellenädalases postituses mõtisklen, kuivõrd suureks murekohaks on jälgimisühiskond ja digiaedik just tänapäeva Eesti kontekstis ning kas ja kuidas muutub olukord tulevikus.

Postituse pildid: Pexels

1. Jälgimiskapitalism ja digiaedik Eestis: hetkeseis

Jälgimiskapitalismi (ingl surveillance capitalism) põhimõtte käis välja Shoshana Zuboff, kirjeldades, kuidas tänapäeva majandus kasutab ära inimeste isiklikke andmeid, et teenida kasumit. Sisuliselt tähendab see seda, et ettevõtted koguvad inimeste kohta andmeid, mida nad seejärel kasutavad personaliseeritud reklaamide loomises. Digiaedik (ingl digital enclosure) seevastu tähistab ühte Mark Andrejevici sõnastatud nähtust, mille kohaselt mitmed veebiplatvormid on justkui suletud ruumid, millel on ettevõtete sätestatud piirid ja kasutusreeglid. Kuna platvorm on ettevõtte enda reguleeritud, siis on ka ettevõttel õigus kasutada neid andmeid, mida inimesed toodavad platvormi-siseselt.

Vaadates olukorda tänapäeva Eestis, leian, et andmekäsitlus on suuremaks probleemiks avalikus internetiruumis kui näiteks riigi e-teenustes. Riigi enda arendatud süsteemid on minu meelest võrdlemisi turvalised ning seal talletatud andmeid ei kasutata ärilistel eesmärkidel. Samas andmelekkeid tuleb ikka ette ja aeg-ajalt kajastatakse meedias lugusid sellest, kuidas inimeste andmeid kasutatakse ebaeetiliselt kavatsustel. Näiteks meenub siinkohal paari aasta tagune juhtum, kus kasutati rahvastikuregistrist kogutud andmeid, et uurida lastetuse teemat, seda aga enne, kui uuring leidis eetilise kooskõlastuse. Avalikkuses leidsid ka paljud, et naiste isiklikke andmeid ei kasutatud teaduslikel, vaid pigem poliitilistel eesmärkidel. 

Seevastu avalik netiruum on problemaatilisem, eriti pärast seda, kui tehisaru jõudis massidesse. Inimeste teadlikkus sellest, mis andmeid nad endast maha jätavad, on üsna piiratud. Eriti näen seda vanema põlvkonna seas. Murekohaks on näiteks see, et inimesed söödavad tehisarule ette väga palju isiklikku infot - terviseandmeid, eraeluga seotud probleeme, fotosid (sh alaealistest), elukoha- ja finantsandmeid jpm. Teise probleemina näen selliseid platvorme nagu Facebook, mis on ehe näide digiaedikust. Piisab korra vaid sellest, et Messengeri vestluses kirjutad, et sul on nohu ja juba järgmisel päeval tulevad sulle ette igasugused apteegireklaamid. Samuti pole paljud teadlikud sellest, kuidas ikkagi mõni ettevõte inimeste andmeid enda jaoks ära kasutab (nt Meta oma AI treenimiseks) ning kas ja kuidas saab oma andmeid paremini kaitsta (nt loobuda küpsistest, täita eraldi vorm oma andmete kasutamise keelustamiseks jne).

2. Tulevikustsenaariumid

Vaadates tulevikku, võib vaid spekuleerida, kas üldse ja kuidas andmekäsitlus muutuma hakkab. Valge ehk positiivse stsenaariumi kohaselt paraneb inimeste digikirjaoskus ja suudetakse teadlikumalt jälgida, milliseid andmeid nad endast maha jätavad. Võimalik, et pannakse paika ka rangemad seadused, kuidas vähemalt Euroopa Liidu-siseselt võivad mitmed globaalsed ettevõtted inimeste andmeid ära kasutada. Andmepõhisus võib olla ka sellest vaatest positiivne, et tulevikus võidakse terviseandmete põhjal teha personaliseeritumaid raviotsuseid. Kuid kuna meditsiiniandmed on väga tundlikud, siis siinkohal on oluline, et oleks ka tagatud nende turvalisus. Musta ehk negatiivsema stsenaariumi vaatest aga inimeste teadlikkus ei parane ja seaduslik sekkumine lükkub edasi ning inimeste andmeid hakatakse veelgi ulatuslikumalt ära kasutama mitte pelgalt kasumi teenimise huvides, vaid ka poliitiliste ambitsioonide elluviimiseks. Võimalik, et inimesed ise tüdinevad sellest, kuidas igat nende digitaalset sammu jälgitakse ja sootuks loobutakse nii mõnegi platvormi kasutusest. Kuid eks seda näitab aeg.