Tarzan suurlinnas: võrgusuhtluse eripäradest (06.03-13.03)

Võrgusuhtlus on märgatavalt erinev päriselulistest vestlustest, kuna võrguruum pakub teatud kaitsekihi, tänu millele on inimene julgem, ausam ja mõnikord ka õelam oma mõtete väljendamises. Sageli võib näha, et inimese offline- ja online-isiksused on üsnagi erinevad, internetis saame sisuliselt kehastuda ka kellekski teiseks või jääda hoopis anonüümseks. Samuti iseloomustab võrgusuhtlust n-ö mitmesuunalisus - inimene võib lihtsalt jagada mõtteid kuskil kommentaariumis, kuid võib samas laskuda suuremasse vaidlusse mõnel sotsiaalmeediaplatvormil, vastaseks keegi võõras kasutaja (või kasutajad). Kuna netis ei pea esinema tõelise minana, siis on oht, et kiputakse eirama hea suhtluse tavasid, mis dikteerivad rohkem näost-näkku peetud vestluseid. 

Sel korral võtan ette Virginia Shea raamatus "Netiquette" loetletud netiketikäsud ning toon välja, milline neist on minu hinnangul tänapäevalgi veel aktuaalne ning milline seevastu on kaotamas tähtsust tehnoloogiliste edasiarenduste valguses.

Postituse pildid: Pexels

1. "Näe võrgus hea välja"

Minu meelest just sotsiaalmeedia ajastul on Shea käsk "Näe võrgus hea välja" muutunud eriti oluliseks, või vähemalt jääb mulje, et inimesed on hakanud seda rohkem tähtsustama. Positiivne enesekuvand, hea maine ehk see, kuidas me ennast võrguruumis teistele esitleme võivad otseselt mõjutada näiteks seda, kas inimene saab soovitud ametikohale, kas temaga soovitakse teha koostööd jne. Nii võib näha ka, kuidas tänapäeva suunamudijad näevad palju vaeva selle nimel, et inimesed võtaks neid vastu kindlal viisil, et nendest jääks kindel mulje. Minu hinnangul kiputakse mõnikord selle enesekuvandi nimel üle pingutama ning tulemuseks jääb inimesest hoopis edvistav, ebasiiras kuvand, kellega ei sooviks kokku puutuda.

Hea väljanägemine hõlmab kahte asja. Ühest küljest tähtsustavad paljud, et nad näekski sõna otseses mõttes head välja: sotsiaalmeediasse riputatakse hoolikalt valitud pildid, mis on sageli töödeldud, veebis kujutatav elu on ilus ja murevaba. Teisest küljest annavad heale kuvandile hoogu n-ö õige käitumine: inimene väljendab end korrektselt, tema vaated sobituvad üldsusega, tema käitumismustrid on tervislikud ja eeskujulikud. Tänapäeva netis on väga oluline luua iseenda kõige parem versioon, isegi, kui see on ebasiiras ja ebarealistlik.

2. "Andesta teistele nende eksimused"

Seevastu käsk "Andesta teistele nende eksimused" on kaotamas tähtsust, või õigemini - tundub, et seda enam ei järgita, kuigi see on väga aktuaalne. Minu meelest tänapäeval ei ole internetis "algajaid" ja "vanemaid tegijaid", kellest viimased saavad esimesi suunata õigel käitumisel. Internet on nii loomulik osa igapäevaelust, et kui isegi keegi loob kuhugi platvormi uue kasutaja, siis ei kulu sisseelamiseks väga palju aega ja teda ei pea keegi reeglite suhtes välja koolitama. Või vähemalt üldlevinud keskkondades, tõenäoliselt kinnisemates gruppides on olukord teine. Siinkohal meenuvad mõningad Facebooki grupid, kus kehtestatakse reegleid, kuid nende "rikkumisel" puuduvad tõsisemad tagajärjed. Näiteks oletame, et grupp ei luba postitada reklaami, kuid keegi teeb seda - tavaliselt lõpeb see postituse mahavõtmisega, kasutajat ennast aga ei noomita.

Kuna võrguruumis saab inimene käituda teisiti kui päriselus, siis see tähendab ka seda, et ta võib olla kordades kriitilisem, kui silmast-silma suheldes. Nii võibki märgata näiteks uudiste kommentaariumides, kuidas inimesed võivad lausa kambakesi kritiseerida uudises kajastatud isikut ja/või tema käitumist. Aeg-ajalt näen ka sotsiaalmeedias, kuidas üks inimene võib milleski "eksida" ning selle asemel, et olla mõistev, hakkavad võõrad kasutajad korda-mööda teda hukka mõistma. Eksimus seejuures võib olla tegelikult hoopis pisiasi.