Filmiarvustus: "Ex Machina"

Vabalt valitud teemadest arutlen sel korral ühe filmi üle. Mõned päevad tagasi sattusin vaatama 2014. aastal ilmunud filmi "Ex Machina". Olin tegelikult näinud seda filmi kunagi ammu kinos, kui see alles välja tuli, kuid selle sisu oli vaid hägusalt meeles. Seekord jälgisin filmi tegevustikku uue pilguga ning sain mõtiskleda laiemalt seal käsitletud teemade üle.

Postituse pilt: The Guardian

1. Lühidalt "Ex Machina" sisust

"Ex Machina" filmi keskmes on noor programmeerija Caleb Smith, kel avaneb võimalus minna nädalaks tema ülemuse Nathan Batemani eraldatud majja, et osaleda seal ühes eksperimendis. Seal peab Caleb suhtlema ühe humanoidse robotiga, kelle nimi on Ava, ning seejuures hindama, kas tehisaru suudab päriselt mõjuda inimesena. Juba algusest peale on selge, et tegemist ei ole ainult tehnoloogilise katsega, vaid looga, kus tähtsale kohale tõusevad ka eetika, võim ja kontroll.

Filmi jooksul muutub Caleb ja Ava suhtlus järjest isiklikumaks ning tekib küsimus, kas Ava on lihtsalt hästi loodud programm või midagi enamat. Caleb hakkabki uskuma, et Ava on teadlik ja väärib seetõttu vabadust. Ava omakorda manipuleerib olukorda nii, et Caleb aitab tal põgeneda. Samal ajal joonistub Nathanist välja üsna ebamugav ja manipuleeriv tegelane, kelle suhtumine enda loodud robotitesse on pigem häiriv kui imetlusväärne. Lõpuks pöörab Ava olukorra enda kasuks: ta pääseb majast välja, kuid jätab nii Nathani kui ka Calebi maha. Sellega avaneb tal võimalus näha tegelikku maailma, mis seni nelja seina vahel elades jäi tal nägemata. Filmi tugevus seisneb minu meelest selles, et pinget ei looda suurte märulistseenide või efektidega, vaid vaikse õhkkonna, dialoogide ja pidevalt areneva tegevustikuga. See muudab loo aeglaseks, aga samas üsna mõjuvaks.

2. Kas humanoidsed robotid on meie tulevik?

Kui mõelda filmi sisule laiemalt, siis "Ex Machina" haakub päris hästi tänapäevase tehisaru arenguga. Viimastel aastatel on näha, kuidas AI muutub järjest realistlikumaks ja suudab juba üsna usutavalt matkida inimlikku suhtlust. Filmis kujutatud tasemeni ei ole tegelikkuses veel jõutud, kuid suund ise ei tundu enam täiesti ulmeline. Just see teebki filmi huvitavaks - see ei mõju ainult fantaasiana, vaid pigem ettevaatliku hoiatusena selle kohta, kuhu tehnoloogia võib liikuda. Mingis mõttes mõte humanoidsete robotite tulekust on hirmutav, kuid samas film pole minu meelest täiesti realistlik. Nii arenenud humanoidse roboti loomine oleks päriselus äärmiselt keeruline, kallis ja tehniliselt väga nõudlik (samas ei saa täielikult välistada, et taolised robotid jäävad loomata, lihtsalt see juhtub ilmselt väga kauges tulevikus). Küll aga hetkel tundub realistlikum filmi mõte sellest, et tehisintellekti arendamisel ei ole kõige keerulisemad küsimused alati seotud ainult tehnoloogiaga, vaid ka sellega, kes seda juhib ja milleks seda kasutatakse. Suletud keskkonnas väga võimsa AI loomine tekitab paratamatult küsimusi vastutuse ja läbipaistvuse kohta.

Filmi lõpus jääbki õhku küsimus, kas Ava oli teadlik olend või lihtsalt väga osavalt toimiv süsteem. Filmi fookuses pole pelgalt ühe roboti elukäik, vaid ka laiemalt küsimus, kuidas inimesed tehnoloogiat loovad, kasutavad ja kontrollida püüavad. Tehisintellekti areng ei ole seega ainult tehniline teema, vaid puudutab ka vastutust, eetikat ja inimeste endi otsuseid. Üldjoontes leian, et film oli täitsa huvitav ja soovitan seda vaadata ka neil, keda ehk muidu ulmežanr nii väga ei köida.