Teistmoodi IT (30.04-08.05)

Uues blogipostituses kehastun IT-tugilahenduste valdkonna otsustajaks Eestis. Jagan mõtteid sellest, missugune võiks olla valdkonna korralduslik pool, eriti arvestades, et tugilahendusi võib ühtaegu vaadelda tavaliste tehnoloogiliste arendustena, kuid samas ka erivajadustega inimeste jaoks oluliste abivahenditena. Samuti mõtisklen ka tugilahenduste rahastuse üle.

Postituse pildid: Unsplash

1. IT-tugilahenduste rakendamise korraldus

Samal ajal, kui Eesti liigub järjest enam digiriigi ja e-teenuste keskse ühiskonna suunas, muutub üha olulisemaks küsimus, kuidas tagada kõigile inimestele võrdne ligipääs tehnoloogiale. IT-tugilahendused ei puuduta pelgalt erivajadustega inimeste igapäevaelu, vaid laiemalt ka seda, kuidas inimene saab õppida, töötada ning osaleda ühiskonnaelus. Seetõttu ei saa neid vaadata üksnes erivahenditena, vaid osana nüüdisaegsest digitaristust.

Kui mõelda sellele, kuidas sedalaadi tehnoloogiat Eestis võiks üldse korraldada, siis minu hinnangul ei peaks seda käsitlema ainult ühe valdkonna küsimusena. Ühelt poolt on tegemist abivahenditega (nagu nt punktkirjamonitorid, eriklaviatuurid või pilguga juhitavad seadmed), mis vastavad konkreetse inimese vajadusele. Teiselt poolt on sama oluline, et tavalised veebikeskkonnad, töövahendid ja riigiportaalid oleksid juba algusest peale ligipääsetavad. Nii ei peaks inimene kohanema halvasti loodud süsteemiga, vaid süsteem oleks loodud selliselt, et see arvestaks võimalikult paljude kasutajate vajadustega. Selline lähenemine soodustab muuseas lahenduse kiiret kasutuselevõttu.

2. IT-tugilahenduste rahastus

Rahastamise vaates eeldab selline lähenemine mitmetasandilist lahendust. Esmalt peaks riik tagama, et avaliku raha eest loodud või soetatud tehnoloogia vastaks ligipääsetavuse põhimõtetele. Siis aga peaks tagama eraldi toetuse ka neile, kelle jaoks tavapärasest tehnoloogiast jääb vajaka ning vaja on kallimaid ja spetsiifilisemaid tugilahendusi. Sealjuures ei tohiks kogu rahaline koormus jääda inimese enda kanda, sest sel juhul sõltuks ligipääs haridusele ja tööelule liialt inimese majanduslikust olukorrast. Erivajadus pole aga inimese valik.

Teiste riikide kogemus näitab, et kõige paremini toimib süsteem siis, kui vastutus on jagatud ning inimene ei jää erinevate asutuste vahele. Näiteks on mõnes riigis tööks vajalike tugilahenduste jaoks töötatud välja omaette toetusmeetmed, samuti seotakse neid rohkem tervishoiu- või sotsiaalteenustega. Eesti puhul tundub mõistliku lahendusena variant, kus IT-tugilahendusi nähakse ühtaegu nii abivahendi kui ka ühiskondliku investeeringuna. Kõige selle juures ei tohiks aga unustada, et tugilahenduste rakendamine ei ole ainult kulu, vaid võimalus suurendada inimeste iseseisvust, osalust ja võrdseid võimalusi tänapäevases digiühiskonnas.